Vististi olen ma siiski inimene.
Oktoober 2025
Lasteostomatoloogia kliinik
TRANSKRIPTSIOON
"Kuidas on teie nimi?"
"Neljas korrus, kabinet 28"
Maja oli peaaegu tühi, riidehoius küsiti, kas lähen hambaarsti juurde, sest selgelt reede õhtuti teisi vastuvõtte ei toimu. Lift läikis nagu tulevik, aga samal ajal seisin lapsepõlves, sest see oli viimane aeg enne praegust, kui siin regulaarselt käisin. Möödusin ootealast, kus kastides vedelesid ükskõikselt mängu- asjad, mis kellelegi ei kuulu ja seinu kaunistasid ideepoolest armsad jänkud ja murututid. Tahest tahtmata tundub see maailm rohkem päris, kui see, mis akna taga toimub (kui aknaid üldse oleks siin, on vast tegu omaette dimensiooniga? See maja õhkab enesekindlat tähtsust, mida mujal ei kohta.)
"Tere, võite istet võtta,"
Minu elule iseloomulikuks saanud absurdsus jõudis kohale vaadates jänesekleepsu lambil, mis mulle näkku suunatakse iga kord, kui sellel toolil laman ja need kaks naist oma kummikinnastatud näpud mulle suhu topivad.
Ka kabinetis on seintel tühjade pilkudega jänesed ja doktor Rebane ütleb mulle "tubli," kui ta ilma tuimestuseta mu hammast puurib ning lauanurgal on karp vidinatega, kuid ometi olen ma liiga vana, et sealt midagi võtta. Ma lepin järgmise aja kokku ise ja ma ei vaata abiotsivalt kordagi ema poole, kui arst mult midagi küsib- teda ei ole isegi ruumis.
Ma kümblen kultuuris kolmapäeva õhtuti, ülikooli lonegutel- jumala pärast, ma istun siin, sellel õhtul, ja mõtisklen lahti argielu [nende päevikukaante vahele]
Siiski käin ma hambaarstil lasteostomatoloogia kliinikus.
Mulle topitakse vatti suhu ja kogu niiskus imetakse voolikuga välja, justkui oleks see kõik see patt, mida enda lühikese elu jooksul teha olen jõudnud. Seda kõike, sest ma olen eelviimast aastat laps de iure.
"Ma olen rosinasai," laulab nareuväärne hääl raadiost. Just enne hoobeldi seal valmis- propagandaga- eputasid erakonnad, millest ma veel midagi arvata ei oska. Ma ei saa aru, mis omaduste järgi kedagi valida ja ma ei mõista, mis sellel jäneseklkeepsul toimub. Tal oleks justkui punane süda käes ja ulguv tuul silme taga (need vaatavad kahes eri suunas), kuid millegipärast ka oreool, aupaiste, halo, mis ta peast maha libiseb. See kleeps sütitab meeltesegadust, kuid ometi on see ka omamoodi lõbus. Lambi sileda pinna peegeldusest on näha mu ammuli suud ja see kleeps justkui üritas mind veenda, et ma sinna ei vaataks.
"Noh, räägi nüüd midagi," käsib dr Rebane. Ma ei saa täpselt aru, mida ta mõtles, nii et ma manasin vastuseks: "Eelmine kord mul parandati see esimene hammas ja..."
Tänane dr Rebane oli palju rahulikum kui eelmise nädala tohter: ma ei julgenud öelda "Eelmine kord, te..." sest ometi ei saa tegu olla sama inimesega.
Hetkeline halb tuju võib vallutada mulje, mille jätad teisele inimesele ja kui teise kokkupuude sinuga on vaid 40 minutit, siis sa oledki tema jaoks keegi võõras- see tähendab, et võõras ka sulle endale, keegi täiesti kolmas. Me jätame endast maha siluetid, varjud teiste eludesse, ent me jätame ju midagi maha. Olgu see absurdne jänesekleeps või murtud südamed.
Kas see mitte pole sünonüümne elamisega? Olla mõjutatud maailma poolt, mida omakorda mõjutad.
"Sulle hommikused ajad ei sobi?"
"Ei, ei sobi,"
"Kuidas oleks 20. oktoober, kell neli või pool neli?"
"Jah, see on koolivaheaeg, nii et sobib küll."
"Kell neli või pool neli?"
"Ma arvan, et isegi pool neli."
Ma tänan lahkudes ruumijääjaid ja õue jõudes märgab sügis mu sinepikollast viltmantlit ja linnatuled säravad juba kell seitse, malbe hämaruse foonil. On oktoober, ja jah, ma vististi olen siiski inimene.
Ei millestki midagi
Iga füüsikat õppinu on tutvunud ideega, et aine jääb. Mis kord oli, jääb olema ja on olnud sellest hetkest, kui see kord hakkas olema ja see kord tõesti oli ainukordne. Ainus, mida aine teha saab, on lasta muuta enda omadusi ja kuju. Seda ei saa fundamentaalsel tasandil hävitada ega tekitada.
Mitte kõik kunstnikid, loovad hinged ja muud säärased pole selle peale tulnud, et midagi ei saa luua ei millestki. Korduvad olid need päevad, kus ma vangistasin end enda toa nelja seina vahele ja ootasin, kuni ma sellest defineerimata eksistentsist midagi ilusat loon, kuid loomisprotsess ei ole kunagi olnud jumalik välgusähvatus sinisest taevast. Mida sa lood, kui sul pole mitte midagi, millest luua? Ainus, mis jääb, on metatasandilised käsitlused, näiteks kasvõi see tekst siin. Mälestused, tunded, kogemused on need ained, mille kuju ja omadusi muuta saad. Kunst sünnib elust ja ilma elamiseta eksisteerides ei ole suuteline inimene uut kunsti looma ja ükski päris kunstnik ei suudaks sama asja mitu korda teha, ilma et ei toimuks algse idee transformatsioon. Transformatsioonid ei toimu aga vaakumis, need vajavad mõjutegureid ja nendeks osutuvad eelmainitud mälestused, kogemused, jne. Seega on vaja elada, et mingisugustki kunsti luua, isegi kui loodud kunst põhineb iseendal (algse idee transformatsioon, vaatakem kasvõi Armand Henrioni).
Mida kujutab endast elamine? Kas elamine, mitte pelgalt eksisteerimine, toimub ilmtingimatta väljaspool kodu, kas teiste inimeste või siis üldise avaliku maailma silme all? Kas elamiseks on vaja pealtnägijaid?
Kas ma julgen väita, et kõik mida 'elamiseks' vaja on, on eksisteerida eesmärgiga, mõtestatult? Ma ei tea. Pigem mitte. Eelmine juuli ma isoleerisin ennast enda keldrisse ja sealt tõesti küll sündis midagi, mis muutis mu elu, kuid veel rohkem elumuutev olid need vihmased pärastlõunad Pihlaka kohvikus. Üks hetk saavad need neli seina otsa ja sealt pole enam midagi uut võtta. Kui ümbritsev saab otsa, siis ei looda enam ka uusi mälestusi ja ourobouros jõuab endale järgi. Olukord läheb tolles situatsioonis tõsiselt enesele viitavaks, mil juhul saab üsna pea otsa sisu ja mõte. Nagu varemgi mainitud sai: ourobouros jõuab endale järgi. See sööb end lõpuni, jättes järgi ülima abstraktsuse. Elamine pigem võrdub uute mälestuste loomisega ning ei saa ju ometi väita, et neid mälestusi saab luua vaid tahtlikult. Elu juhtub inimesega, kui ta vaid sellel laseb endaga juhtuda, mitte ainult siis kui ta tahab, et see juhtuks.
Mulle pakub huvi idee, et elamine vajab mingil kujul tunnistajat peale iseenese. Muidugi on küsitud, et kas puu teeb metsas langedes häält, kui keegi seda ei kuule. Vastus sõltub tasandist. Objektiivsel, reaalsel, faktuaalsel tasandil jah. Sellel tasandil elame me kõik, kel on elutunnused, kuid subjektiivsel tasandil see langenud puu otseselt ei põhjusta mingisuguseid tagajärgesid meie eludes. Minu lemmikmälestused mu üürikesest elust peituvad öövarjus või looduse loori taga, inimsilme alt väljas, kuid varemgi sai viidatud sellele, et inimesed ei ole ainsad, kes pealtnägijaiks olla saavad. Teiseks võimaluseks on maailm ise. Kas saab väita, et tuleb esineda maailmalaval, ei kellelegi teisele, kui maailmale ja iseendale? Kas saab väita, et kui tahta teha kunsti, tuleb tahta elada? Kas ma julgen öelda, et kõik, mis loominguks vaja on, on lasta elul endaga juhtuda?
EMA, ÄRA SEDA LOE
Öö taevamust laiub mu kohal ja peidab mu ära. Olen temaga nii tuttav, et olen õppinud saapaid jalga panema ja ära võtma välisukse taga, trepil. Suvised ööd, suvised ööd (sinna sekka segatud ka mõni oktoobrivaheaja öine seiklus). See kulgeb alati nii: mul on elust küllalt ja ükski täht ei võida linnavalgusreostust. Need on alati ööd, mis neelavad mind elusast peast. Ma ei jaksa järsku eksistentsiga jätkata ning ma tõmban endale tagi selga, justkui jumal kohustaks. Ma jätan selja tahat enda tillukese magamistoa läppunud õhu ja astun vabadusse, mis on nii nii nii lõpmatu, kuid samas piiratud. Mind ei piira linnapiir ega raudtee, vaid kellaseierid. Ma olen alati suland öhe. Sealt edasi ma jooksen järsult ja ettearvamatult, ma laulan ja tantsin, tantsin ja laulan (tule tantsime rütmist väljas).
Ja mis edasi? Seal kõik need ööd ja õhtud hakkavad erinema. Ma olen olnud tunnistajaks kihavatele maantee ristmikele ja raudteetöödele ja mahajäetud tehastele. Ma kiigun kiikudel ja seaduste piiril. Ma ei tee kunagi mitte midagi, milles ma ei saaks enda süütust tõestada. Olen neitsi maailma silmis, olen eksinud hing. Kas keegi saaks süüdistada mind mu ihas vabaduse järele? Me kõik oleme olnud noored. Märg hein kleepub sabaninale ja ma silmitsen neid üksikuid mustasid kogusi, kes minust teisele poole teed jäävad. Ma ei tunne piinlikkust ega hirmu- kas sa küsiks haavikuemandalt, et kas ta mätaste vahel häbi tunneks? See siin on minu inimõigus. Seepärast ma keerutangi. Seepärast ma hüppan ja vehin nagu segane. Ma seisan maailma ja mõistuse serval, nendel öödel.
New York on linn, mis ei maga kunagi, kuid see linn siin vaibub kuu oletatava tõusuga. Tänavad tühjenevad silmapilk ja pimedus, p i m e d u s ripub tänavavalgustite kohal. Pilved ja linnatuled varjavad mind puhtast öötaevast, mis kuuluvad maastikele palju lõpmatumad kui see siin. Selle linnaosa madalad elumajad ja ahhetamapanevad industriaalehitised raamivad seda olematut öötaevast ja nüüd tundub see kõrgem kui laiem. Lagendikel sulab silmapiir horisondiga, seal on sellest täiuslikust tervikust raske välja astuda. Siin valitseb kontrast, ei mingit sulandumist, kuid mõlemad pooled oleks justkui inimtekkelised. Kas minu salajased suveööd ja linnaretked saaks eksisteerida ilma inimese sekkumiseta? Tõenäoliselt mitte. Ma uputan ennast sellesse loodud maailma ja kuulutan end selle osaks.
Ema, ära seda teksti siin loe. Ma käin väljas kell kolm öösel, sa ei tahtnud seda teada.
